• Iris Jägel + Merilin Jürimets
Linnahalli olemus säilib, oodates õiget aega väärtustamiseks, aga enne uue aja kohalejõudmist toimib unikaalse vormiga hoone ruumitajuteatrina.
Tegevust orkestreerib nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil selleks koondatud seltskond, kelle ülesandeks on "püüda kinni" meedia ja kunstiliste linnaseoste abil maja katusel jalutavad külastajad ning merelt sadamasse saabuvad turistid. Põhiideed toetavad kõikvõimalikud näitused ja installatsioonid mis vajavad teatud ruumispetsiiflist õhustikku.
Töö käigus proovisime tajuda Linnahalli kõigi oma meeltega, samuti analüüsisime tajudest tuletatud assotsiatiivseid tundeid, mida hoone meis tekitas. Kõige olulisemaks sai Linnahalli võime „neelata“. Ringi käies, nii väljas kui sees, tundus nagu võiks iga järgmine uks, pööre või trepp meid sügavale endasse haarata. Et hoone üldteada elus ei ole, pidi see neelamine toimuma meie meeles; läbi ohtra voltimise ja Linnahallis tehtud ringide sai selgeks, et tegu on „meelamisega“.
Linnahall on oma vormilt inimesi põrgatav struktuur. Temast üle ronivad meelatakse või heidetakse sujuvalt üle hoone merre. Hoonesse meeldudes põrgatavad seinad külastajat kontrastide rajal väikestest ruumidest suurde, sirgjoonelistest ümaratesse ning pimedaist valgeisse. Sulgedes mõne ukse või telje, avades teisi, võib teekonnal olev külastaja kogeda ruumi üllatavalt erinevatest aspektidest. Linnahalli südameks oleva saali all, peal, kõrval... on pikad koridorid ning lõputud ruumid mis kulgevad ümber nn. sügavik-saali, meelavad külastaja endasse, keerutades mänglevalt segi tema koha- ja ruumitaju. Seepärast näeme me Linnahalli suure mänguasjana, täpsemalt keerleva triibulise vurrina, millest välisel kindlusel on oskus vaikida.
Vurrile annavad värvi temas sisalduvad paralleelmaailmad, millest mõned asuvad 1980-ndate ENSV-s, teised 90-ndates, kolmandad küsivalt kohatud; samal ajal ühendab tervikuks lagunemise ja unustuse lõim, paljude jaoks tuntud ka kui nostalgia.
Ruumiteater mängib meie meeltega: tutvustab olemasolevaid ruume ning avab uusi otseteid ja varem kättesaamatut hoone sees. Lõppematud koridorid keset Linnahalli sürreaalset avarust koos oma ristuvaid teekondi läbivate külastajatega, moodustavad peale algset segadust järjekindlalt uut kaalukat eesriiet, et ükspäev see eest tõmmates ärkaks ka Linnahall uuele elule.
Idee vahetuks tutvustamiseks läbisid külalised kõrvaloleva juhise abil kohapealt leitud erkpunaste toolidega juhitud teekonna, mis keerutas nad vähem kui 10 minuti jooksul taskulampide abil järskudest treppidest üles ja alla, suunas nad ca 50m pikkusesse kaarjoonelisse lõputuna näivasse kitsasse koridori vaid selleks, et sealt lõpust, kergelt klaustrofoobiat tekitavat teed, tagasi põrkuda. Veel sama põrke inerts viis nad keereldes trepist alla suurde, ent pimedasse ruumi, ning seejärel üllatusena kõigile, tagasi valguse poole, avarale lavale saali keskel. Mängus läbitud teel toodi välja olemasolevate ruumide mitemekülgusus; suuruslik kontrast, kõrguste vaheldus, valgustingimuste muutumine, heli summutavate ruumide järsk üleminek kajavale betoonpinnale ning igale sopile omane lõhn. Läbitud teekond moodustas vaid murdosa kogu müstikast, mida seal äratada annab.
Linnahalli visiooni workshop / Tallinna Linnahall, 28.05 – 01.06.2012
Linnahall laguneb. Riikliku muinsuskaitse all olev megastruktuur vanalinna ja mere sõlmpunktis seisab otsese mõtestatud kasutuseta. Võib öelda, et palju omaaegset väärtarhitektuuri on tänases Eestis "jalgu jäänud" uutele arendustele, seda on kas ümberehitatud või seisab ning laguneb see siiamaani.
Jätkuvas majandussurutises on samas küsitavaks muutunud kesklinna äsja ehitatud ärihoonete jätkusuutlikkus, nende otstarbekus, püstitamise asukoht ja ehituse vajalikkus üleüldse.
Üha enam kerkib esile küsimus – kui kaua kestab maja? Või koguni – kui kaua kestab linn?
Milline on aja mõõde arhitektuuris?
TALLINNA LUKUAUK JA SELLE VÕTI
Tallinna linnaehituslikku suluseisu iseloomustab kõige paremini Linnahalli näide.
1980. aastal valminud Linnahall oli esimeseks linnaehituslikuks läbimurdeks mere äärde ning tekitas jõulise telje Viru hotelli suunal. Maastikmajana taastas Linnahall linlaste ühenduse merega.
Siiani on Linnahalli taaskasutuseks pakutud selle funktsionaalset teisendamist kontserdisaalist ja jäähallist konverentsi- või meelelahutuskeskuseks. Toimunud on mitmeid konkursse. Kuid ükski lahendus pole viinud tulemuseni. Riigi esindussaaliks sobiv ehitis on aastaid seisnud kasutuseta.
Veel, Linnahalli kõrvale kerkib tasapisi Kultuurikatel. Kultuurikatla ja Linnahalli vahele planeeritakse Linnavalitsuse uut hoonet, mille funktsionaalne täitmine tekitab juba praegu küsimusi.
Tekkinud on olukord, kus Linnahalli tulevikule mõeldes tuleb hetkeks kõrvale heita senine tulemuseta jäänud praktika. Alustada puhtalt lehelt ja lahti mõtestada ehitise sisuline olemus, selle mõte erinevate tegevuste (teenuste) ärgitajana (võimaldajana).
Tuleb teadvustada Linnahalli võtmepositsioon Tallinna maastikumastaabis ja linnakoes. Linnahallist võib saada võti, mille abil kujundada stsenaariume, aidata lukust lahti ja suluseisust välja modernismipärandi laokil hooneid mitte ainult Eestis, vaid ka mujal.
Linnahall laguneb. Riikliku muinsuskaitse all olev megastruktuur vanalinna ja mere sõlmpunktis seisab otsese mõtestatud kasutuseta. Võib öelda, et palju omaaegset väärtarhitektuuri on tänases Eestis "jalgu jäänud" uutele arendustele, seda on kas ümberehitatud või seisab ning laguneb see siiamaani.
Jätkuvas majandussurutises on samas küsitavaks muutunud kesklinna äsja ehitatud ärihoonete jätkusuutlikkus, nende otstarbekus, püstitamise asukoht ja ehituse vajalikkus üleüldse.
Üha enam kerkib esile küsimus – kui kaua kestab maja? Või koguni – kui kaua kestab linn?
Milline on aja mõõde arhitektuuris?
TALLINNA LUKUAUK JA SELLE VÕTI
Tallinna linnaehituslikku suluseisu iseloomustab kõige paremini Linnahalli näide.
1980. aastal valminud Linnahall oli esimeseks linnaehituslikuks läbimurdeks mere äärde ning tekitas jõulise telje Viru hotelli suunal. Maastikmajana taastas Linnahall linlaste ühenduse merega.
Siiani on Linnahalli taaskasutuseks pakutud selle funktsionaalset teisendamist kontserdisaalist ja jäähallist konverentsi- või meelelahutuskeskuseks. Toimunud on mitmeid konkursse. Kuid ükski lahendus pole viinud tulemuseni. Riigi esindussaaliks sobiv ehitis on aastaid seisnud kasutuseta.
Veel, Linnahalli kõrvale kerkib tasapisi Kultuurikatel. Kultuurikatla ja Linnahalli vahele planeeritakse Linnavalitsuse uut hoonet, mille funktsionaalne täitmine tekitab juba praegu küsimusi.
Tekkinud on olukord, kus Linnahalli tulevikule mõeldes tuleb hetkeks kõrvale heita senine tulemuseta jäänud praktika. Alustada puhtalt lehelt ja lahti mõtestada ehitise sisuline olemus, selle mõte erinevate tegevuste (teenuste) ärgitajana (võimaldajana).
Tuleb teadvustada Linnahalli võtmepositsioon Tallinna maastikumastaabis ja linnakoes. Linnahallist võib saada võti, mille abil kujundada stsenaariume, aidata lukust lahti ja suluseisust välja modernismipärandi laokil hooneid mitte ainult Eestis, vaid ka mujal.
No comments:
Post a Comment