TUNNETA: Kõhutunne
Liigume Linnahalli katusel ja mõõdame oma sisetunnet - kus on hea olla, kus kõhe. Alateadvus sünteesib kokku mitmeid nähtusi: kuskil liigub rohkem inimesi, ühel pool on trepid rohkem lagunenud, kuskil on tuulevaikus, aga nurga taha ei paista päike, elektrikapi sumin, klaasikillud, tühjade pudelite assortii õllest odekolonnini.
Joonistub välja selge muster - hoone ida- ja läänekülg on erineva arengu ja kasutusega ning tekitavad teistsuguse kõhutunde. Lõplikult väljaehitamata idakülg on justkui väärarenenud, seal kohtab enamikke eelpool mainitud ohumärke ning tiiburile või kopterile ruttaja idaküljele ei satugi.
Ka Raine Karbi algset ideed Linnahallist kui hoonest, mis viib linna mere äärde ja vastupidi, on nüüdses unarussejäetuses raske tabada.
Kuna hoone algne planeering rõhutab jõuliselt sümmeetriat tundub praegune asümmeetria kummaline - sellisena on Linnahall justkui kolme jalaga koer.
KOHANE: Ellu jääb see, kes...
Linnahalli asendiplaanil jäävad silma konkreetsed ristumised ja teljed: linn-meri, tee reisisadamasse ja lõikumine kultuurikilomeetriga. Neid ühendusi tuleks rõhutada ja edasi arendada - tekiks loogiline alguspunkt kilomeetrile, idakülje väljaehitamine kaasava disaini põhimõtete järgi võiks luua ühenduse reisisadamaga. Kuna me ei tea, mis täpselt Linnahalli kõrval kummalgi pool juhtuma hakkab, on oluline säilitada ligipääsu merele ja võimaldada selles kontekstis tänasest rohkem tegevusi.
Otsustame suhtuda Linnahalli kui maastikku või hüberneeruvasse looma - las sisu magab unustatu ja kaitstuna, kuni tuleb uus “kevad” (põlvkondade vahetus, muutunud majandusolukord, hoone arhitektuuriväärtuse ümberhindamine või lihtsalt elevus unustatud vana taasavastamisest). Taimestik varjab kõik hoone tunnused, mattes enda alla kõik sissepääsud ja aknad, kaob võimalus ja tahtmine aknaid rüüstata ning terassidelt eemaldatakse trellid - kõik hoone välisosad saavad ligipääsu. Eraldame hoone keskosa, tuues selle ja “välismüüri” vahele ringja vallikraavina voolama merevee - see jõuab ka jäähalli, tekitades mereveega siseujula, kus talvel saab uisutada. Katusele tulevad esmajärjekorras pingid ja prügikastid, katuse idakülg tehakse elementaarselt korda ning tekkinud oludesse sobituvad ideaalselt mitmed pop-up kohvikud ja restoranid. Piisava inimtiheduse tekkides hakkab toimuma loomulik järk-järguline vool väljast hoone sisse.
Uinunud Linnahall muutub interaktiivseks, et säilitada ja kaitsta hoone sisu (püsiv sisetemperatuur ja niiskus, sissetungimiskatsetele reageerimine) ning muuta katus tihedaks ja võimalusterohkeks avaliku ruumi osaks, kus meeli puhata ja teritada, hiiglaslikuks lõuendiks rahvusvahelisele kunstnikkonnale. Sündmuseks! Hoone mõõdab, jälgib, analüüsib, reageerib ja suhtleb, peegeldab ja võimendab, nii digitaalselt kui analoogselt kasutades meediumitena põhiliselt heli ja valgust (valgus-varju maastik, valgus-turvalisus, arhitektuuri ümberjoonistamine, helid treppidel tõlgitakse linnulauluks või valguseks, hoone sees toimuvaid helisid võimendatakse välisruumis, merepoolsed hääled tehakse kuuldavaks hoone linnapoolses osas, absoluutne tehislik vaikus jms ka hoone ise võib muutuda suureks akustiliseks instrumendiks, näiteks tuulekellaks).
TOIDA: Energijajaam
Ellu jääb see, kes ei ole teistele koormaks. Linnahalli olukord on avariiline - iga päev, mis ta tühjalt ilma rendituluta seisab, tähendab kellelegi kaotatud raha. Küttearve on nagu tinapomm, mis hoone väärtust ja tulevikuperspektiive põhja veab.
Kui Linnahall muutuks väikeseks jõujaamaks, mis suudab saada enese (sisu ja katusel toimuva) säilitamiseks vajaliku energia ümbritsevast keskkonnast (merest, tuulest ja päikesevalgusest, kõige tõenäolisemalt hoovuste energiast) saaks Linnahall oodata, kuni tema jaoks tekib loomulik, mitte külgepoogitud vajadus. Tuluteenimismudelid muutuksid - renditulude osatähtsus kaob tahaplaanile, hoone haldajal tekib rohkem võimu, kui kõik tehingud pole suunatud kommunaal-aukude lappimisele ning tulevikus kujuneb rendileping hoovaks, millega hoone tulevikku suunata. Rentnike valikul saab lähtuda mingist uuest printsiibist (sotsiaalsest, kultuurilisest), edasine on juba ahelreaktsioon.
Jaamast saab elektrihindade tõustes kogu ümbruse “toitja” nii ülekantud kui otseses tähenduses - oma laengu saavad nii katusel viibivad inimesed, installatsioonid, aparaadid kui hooned, toimub nii inimeste, mere kui laetud osakeste vool. Võibolla toidab terve tuleviku-Tallinna energianälga hoopis Linna(bioenergeetika)halli vetikafarm?
No comments:
Post a Comment